>Mis see kunstiõpetuse eesmärk üldse on?

>Tere, mina olen Maris ja töötan Rocca al Mare Koolis kunstiõpetuse õpetajana. Alustasin Vanalinna Hariduskolleegiumis, kuhu Peda praktika ajal sattusin. Kui sinna poleks juhtunud, siis kardan, et ma praegu ka õpetaja ei oleks. 2000 aastal läksin Rocca al Mare Kooli. Esialgu olin seal ainus kunstiõpetaja ning vastutus oli päris suur – tuli ju luua uues koolis kogu süsteem. Õnneks ei ole meie koolis ka käsitööõpetajad päris kuu pealt kukkunud, nii et saame nendega pidevalt “asju arutada”. Sellest, kuidas me kogu kunstiõpetuse ja käsitöö kokku liitsime ja siis jälle laiali lahutasime, kirjutan mõni teine kord.
Täna aga sellest, et miks üldse kunstitundi koolis vaja on? Igal lapsel tekib vahel selline küsimus: Miks ma pean seda tegema, kui ma nagunii kunstnikuks (matemaatikuks, kirjanikuks, bioloogiks jne) ei hakka.
Kui meie kool loodi ja sinna igast Eestimaa nurgast lapsed kokku toodi, teatasid enamus 6-9 klassi õpilasi mulle, et kunstitund neile ei meeldi ning nad olid arvamusel, et joonistada nad ju nagunii ei oska. Juba esimese perioodi lõpuks olid nad oma arvamust muutnud ning ütlesid üsna kindlalt: päris mõnus tund.
Minu moto on selline: iga laps on kunstis andekas. Minu, kui õpetaja ülesanne on välja selgitada, milles ta täpselt andekas on ja seda külge siis arendada, tuues tasapidi sisse ka neid valdkondi, milles ta vähemvõimekas on. Aga nii tasa, et laps isegi ei märka seda.
Oma loomingust peab rõõmu tundma. Kus siis veel kui mitte kunstitunnis ei võiks teha ainult meeldivaid asju. Kunstitund on eelkõige koht loovuse arendamiseks, mitte pisikeste kunstnike koolitamiseks. Oma Õismäe-kooli aegadest mäletan, et iga kord tõi õpetaja (kes oli lisaks kunstile ka vene keele õpetaja) klassi varese topise, pistis selle laua peale ja meie pidime hariliku pliiatsiga varese täpselt maha joonistama. Viie sai see, kes kõige ilusama linnu tegi. No küll oli vastik, mul ei tulnud eluilmas see asi varese moodi välja, aga õnneks mingi nelja miinuse vist ikka sain. Ise ma proovin võimalikult vähe teha sellised ülesandeid, kus on vaja klassikalist joonistusoskust. Lapsel, kes ei oska realistlikult joonistada kartulitvõtvat inimest, võib tulla päris suur tusk peale, kui seda teha paluksin. Loomulikult ei ole siis rõõmust ega õnnest juttugi. Üritan lastele õpetada, et igat ülesannet võib lahendada huvitaval ja omapärasel moel. Nii arenebki loovus. Ning loova suhtumisega pangahärrasid, ajakirjanikke, sekretäre ja projektijuhte on meil ju tulevikus vaja rohkem kui jäiga maailmavaatega spetsialiste.
Pildil esimese klassi õpilased kooliõuel joonistamas. Pilt tehtud mitu aastat tagasi.

Advertisements

7 thoughts on “>Mis see kunstiõpetuse eesmärk üldse on?

  1. >Kirjutasin selle loo valmis ja alles siis märkasin, et ka Kajakas oli oma eelmises loos kartulivõttu maininud. Kas tõesti on meid kõiki lapsepõlves selliste ülesannetega piinatud, et siiani hinges?

  2. >ehee, Sa oled täpselt seda kirjutanud, mida minagi oma eesmärgiks olen võtnud. Mina usun ka, et on võimalik anda ülesandeid, mida igaüks suudab vähemalt neljale sooritada. Täna panin just poolaastahindeid ja üllatusega leidsin, et on terveid klasse kus kõik poolaastahinded tulevad viied, mõni üksik neli hulka. Eks ma põhimõtteliselt hindangi seda, et töö on tehtud. Annet tavakooli kunstitunnis oleks ikka üsna rumal hinnata. Ikka töökust ja loovust. Vist.Ja kartulivõttu joonistati ilmselt töökasvatuse raames 🙂

  3. >Jah, ma ka alla B kellelegi ei pane. Meil on need A-d ja B-d ja värgid. Minu meelest on nii, et halb hinne kunstiõpetuses on hinnang õpetajale tegelikult. Järelikult pole sa ise osanud piisavalt motiveerida ja õigele nupule vajutada.

  4. >ma ei mäleta isegi kartulivõttu, rääkimata varese topisest. mitte midagi ei mäleta kunstiõpetusetunnist, nagu poleks teist olnudki… ainuke, mis meenub, on see, et kuna too õpetaja oli ühtlaselt miski pioneerijuht vms, siis oli ta üks vähestest, kes nõudis oma tunnis alati õpilastelt pioneerirätti. ja mäletangi vaid seda aeg-ajalt toimunud rätikute pooleksrebimist ja poolikute nartsukeste osavat kaelasidumist. krdi kahju tegelt…

  5. >Tere. http://rutiil.blogspot.com/2006/03/loovusest-lennarti-moodi_19.htmlSee mu vana blogi, mida enam pole täiendama sattunud. Kuigi tagasiside on siiani teretulnud. Selles situatsioonis olin noor ja roheline. Praegu juhtusin lihtsalt kolama ja ühtlasi ka külastajastatistikat tsekkama..Ei toimeta enam sellel rindel nii aktiivselt, muud tegevused peale tulnud, muidu liituksin teiega kindlasti ka uues blogis. Aga põgusalt võin siiski saata “teateid” huvialakunstikoolist. Sutsu teine asi, aga ehk on vahel ergastav..tervitustega teile kõigile,L.

  6. >tere Leena :)kirjuta mulle meilile, siis saan saata kutse ühisblogiga liitumiseks. Väga hea oleks kui oleks rohkem ja rohkem erinevaid inimesi-mõtteid-ideid.

  7. >Leena, kas see oli sinu blogi, ma muudkui murdsin pead, et kelle oma ja välja ei mõelnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s